2005. aastal, kui me olime juba aastakese elanud oma ehitatud Nõmme majas ja meie esimene laps tegi juba kindlalt oma esimesi jalutuskäike, hakkasime me puudust tundma oma pere maakodust. Minu vanemad elasid küll maal Holvandis (Põlvamaa) aga see jäi Tallinnast nii kaugele, et sattusime sinna 3-4 korda aastas ja siis ka mõneks tunniks…. Seega aeg-ajalt vaatasime kinnisvara kuulutusi, kuni ühel suvepäeval leidsin kuulutuse, et müügis on üks väike kivist mõisahoone Rõusa’l, Vändra vallas, jõe ääres ja üsna soodsa hinna eest. Käisime Kristaga mõisat vaatamas ja kiindusime üsna korralikult sellesse romantilisse “ajaloolisesse “majakarpi”, kuna peale seinte ja lagunenud katuse seal suurt ei olnudki ( v.a. ajalooline ja kultuuriline hõng, mida või tajuda igal saamul ja pilgul). Peale hoogsat kõne maaklerile sai aga selgeks, et hoone on broneeritud ühe Soomlase poolt, kes on oma otsustamisega kahe vahel!!! Ütlesime, et andke endast siis kõik, et hoone “omadele” jääks, kui kui soomlane oli kuulnud, et keegi veel mõisnikuks saada soovib, siis oli ta öelnud: “Kui keegi veel selle õnnetu kinnistu vastu huvi tunneb, siis peab seal midagi väärtuslikku peituma” ning ostis selle mõisa ära. Olime natuke pettunud, kui samas teadsin ja tean ka alati edaspidi, et see mis ei tule sülle – seda pole vajagi ihaldada, ammugi taga nutta! Kellegil on meiega seonduvalt teised plaanid!!!! Läks mööda kõigest mõni nädal, kui leidsime uue kuulutuse, kus Vändra vallas, Massu külas müüdi vanat maakivist aita (mille sees nõuka aegne kultuurimaja). Sõitsin kiiresti kohale ja nähes maakividest meeletut hoonet , olin kohe kindel, et suvekoduks pole paremat olemaski (kuigi hoone paiknes üsna küla leskel 
) Helistasin Kristale ja kirjeldasin nii nagu oskasin, kuni Krista andis oma heakskiidu aida broneerimiseks. Seekord oli hoone ka päriselt saadaval!! Võtsime pangast veidi laenu ja ostsime endale kultuurimaja, mis nägi välja selline….. (pildid tulevad)
Kuigi majal olid kõik aknad katki pekstud ja paarist kohast lasi katus kergelt läbi jättis ta siiski tänu oma meetristele müüridele (ei liialda) kindlustunnet pakkuva mulje. Tegu ongi sõna otseses mõttes kindlusega J. Rõõmustav pilt avanes ka pööningul, kus heas korras ligi kahesaja aastased talad loovad romantilise õhkkonna – mida kõike siia ei annks ehitada – keerlesid sajad erinevad mõtted peas……..
Majal on olnud varasemalt laudkatus, mis on eterniidi all väga hästi säilinud ja need laiad päikese ja ajahamba poolt puretud lauad ootavad pikkisilmi oma kohta sisekujunduselementidena meie tulevases külakeskuses!
Teisel või kolmandal korral aita külastades leidsin ka ukse pealt kivi, kuhu sisse oli raiutud aasta 1838 ja selle all tekst, mida pole veel suutnud lahti „muukida”. Massu küla on saanud alguse Masso karjamõisast, kuhu 20 saj. ehitati tellisevabrik ja 1950.ndatel aastatel rida uusi tööliste maju, mis hiljem erastati. Seega on vana mõisa ja aida näol tegemist kahtlemata Massu küla vanimate hoonetega ja patt oleks neid lasta ära laguneda!!!
Asusime kohe aidast suvekodu ehitama – tellisime uued aknad ja reovee süsteemi; lõhkusime välja kultuurimaja (lava, ahjud, garderoobi jms.). Tegime uued ja tugevad plokkidest vaheseinad, valasime põrandad, krohvisime seinad ja suurt rohkem ei jõudnudki, kuna laenatud raha sai otsa …………………………. (pildid)
ja uued väljakutsed tõusid silmapiirile J!
